<---------Home (Index)
JAAN HATTO EESTI KEELES 

Kokkuvõte:

Jaan Hatto omab rootsi patenti number 503 346 ja esindab firmat Hatto's Patent AB ja omab samuti euroopa patenti 0630 196 ja kanada patenti number 2,131,196. Leiutist tehakse järgi ja patendi õigusi rikutakse.  Hatto's Patent AB annab patendi õiguste rikkujad Stockholmi ringkonna kohtusse "Stockholm Tingsrätt", Pärast põhjendamatut viivitust, terve aasta, lubab kohus kohtuistungi ajal Jaan Hattol vaid osaliselt oma hagi esitada. Kohus mõistab patendi keeleliselt ebaselgeks leiutise väärtusetuks, ja varem olemas olnuks, vähemalt selles osas mida õiguste rikkuja on järgi teinud, ilma mingeid tõendeid selle kohta esitamata. Teise astme kohus   "Svea Hovrätt" ja ülemkohus kinnitavad ainult kohtuotsuse. "Svea Hovrätt" tuleb välja väitega, et leiutis lahendab ühe teise probleemi, mis on iseenesest absurd.

Rootsi, Euroopa, USA, Kanada patendiametid on leidnud, et leiutis on uus, kõigis patendis kirjeldatud vormides. Patent ei ole samuti keeleliselt ebaselge. Leiutis ei ole väärtusetu. Leiutis  on laialt levinud ja annab selge tehnilise effekti. Hatto's Patent AB esitatud asjakohased tõendid läbisid kõik kohtuinstantsid, ilma et oleks mingil moel käsitletud, tagasilükatud või õigeks tunnistud. Tõendid iseloomustavad leiutist.

Esimene patendinõudmine tõlgendatakse nii piiratult, et järgnevad muutuvad rikutavateks ja/või teostamatuteks. Järgnevaid nõudmisi ei tunnistata samuti mitte nagu alternatiivseid lahendusi, nagu see on lubatud rootsi patendi õiguseja EPC (European Patent Convention) artikkel 29 järgi. Patent kaotab oma kaitseulatuse. Asitõend: ühe õlarihmaga seljakott, mille Hatto's Patent AB andis kohtusse kaob Stockholmi ringkonna kohtust "Stockholm Tingsrätt" ja asemele ilmub üks teine välimuselt sarnane kott. Viimasel on aga niivõrd lühike vöörihm, et Jaan Hatto ei saa seda enam endale ümber keha, ega näidata kuidas see patendi kohaselt peaks töötama. Hatto's Patent AB võib seada väljaspoole igasugust kahtlust, et asitõendid on kohtus ümber vahetatud ja annab asja politseisse, nõudes, et politsei konfiskeeriks võltsitud asitõendi. Kohus ei võimalda politseile juurdepääsu protsessimaterjalidele ja selgitab, et osakonna juhataja ülemkohtunik on selle kotiga sõitnud komandeeringusse. Leiutist on järgi teinud: Motorola, Peak Performance,Fjällräven, Salomon, The Stadium, JC, jt

Üksikasjalik kirjeldus, esimene kiri kirjutatud 2000 aasta novembris.

Kandevahend kotile oli osa suuremast leiutisest, esimene prototüüp varastati ja ma olin sunnitud kiirustades patenditaotluse sisse andma. Elasin keldris allüürnikuna. Siin oli üür odav ja pidin säästma. Kõik mida ma suutsin säästa, teenida ja laenata kulus igat sorti patendikulude peale, mitme aasta jooksul. Tegin ületunde ja kui veel jõudu ning aega üle jäi, õmblesin kotte ja helistasin firmadele, kellele minu leiutis võimalikult huvi oleks pakkunud. Enamus ei vaevunud isegi mitte vastama. Helistasin kümme korda ennem kui mul õnnestus mõne vastutava isikuga rääkida. Minu õnnetu leiutis liikus põhjendamatult kõrgele ettevõte sisehierarhias. Lõpuks karjus mõni direktor teises otsas, et minu kandevahend ei saa üldse olla leiutis, selle "koti" peale ei anta kunagi patenti, mitte kellelegi ei ole sellist tarvis, mitte keegi ei hakka sellega kunagi ringi käima. Kirjutasin kõik argumendid üles ja mul ei olnud vaja enam helistada, ma poleks nagunii midagi kuulnud, mida ma kuulnud veel ei olnud. Hiljem tuli välja, et kaks firmat lükkasid tagasi ja tegid maha leiutise sellel ajal kui ise seda juba müüsid. Üks paharet lõikas minu prototüübi isegi ennem katki, kui mulle tagasi saatis.  Ükskord 1998 aasta kevadel, ma jalutasin sügavalt mõttes mööda tänavat ja seisin korraga ühe vaateakna ees ja palju ei puudunud, et oleksin tänavale maha kukkunud. Inimsuurune nukk seisis vaateaknal ja nuku küljes rippus minu patenteeritud kandevahend, mida keegi ei pidanud vajama ega kandma hakkama. Nüüd oli see maailmauudis USA-st. Mul oli raske sellel päeval koju jõuda, olin äärmiselt deprimeeritud ja sain tugevad valud kõhtu.

Kui arsti juurde läksin, siis arst imestas miks ma üldse olen tulnud: "Selles pole midagi imelikku, ühel valutab pea, teisel kõht, kolmandal selg", Sellega kogu arstiabi piirduski (See oli juba teine arst kelle poole pöördusin). Ilma arstiabita, ilma haigusrahadeta, pidevalt tagasitulevate valudega, ootasin ainult, et ma kiiremini sureks. Mitu kuud hiljem selgus, et ma olen maohaavad saanud. 1999 aasta kevad saabus, ma neelasin "Dosecit" ja avastasin oma mitte-kellelegi- ei-ole- vaja kandevahendi igast suuremast kauplusest. Nagu sellest veel vähe, hakkas üks maailmafirma oma mobiiltelefone koos leiutisega turustama. "Abivahend kotile" kõlab lihtsalt, aga põhineb komplitseeritud tehnikale. Rootsi patent anti 1996 aastal, euroopa patent 1998 aastal, pärast põhjendamatult pikka ooteaega. USA-patendi taotlus lõppes superpahandusega ja ühtegi patenti pole peale 8 aastat kestnut taotluse läbivaatamist välja antud. Osa maid suudavad omi leiutajaid kaitsta ja mitte ainult omi kaitsta vaid ka teiste omadest lahti saada. Pole ühtegi erinevust, sellegi poolest käivad kohtuprotsessid juba terve aasta, ilma et lõpliku kohtuistungi aja kohta oleks mingeid andmeid. Maailmakontsernid (protsess;firma;direktor/T13826-99, Vaude Sport GmbH, Albrecht von Dewitz; T6858-00 Motorola Inc, Chris; Kaven; T12775-00, Peak Performance, David Ottoson) ei säästa jõudu ega vahendeid, et minust jagu saada, palkavad maa juhtivaima patendiprotsessi õiguse spetsialisti doktor Bertil Grennbergi. Doktor räägib ükskõik  millist jama ja ütleb, et ma ei võida kunagi seda protsessi. Doktor ei ole otsimise peale midagi sarnast leidnud,  näitab kohtus kõige harilikumat seljakotti ja väidab, et ma pole midagi leiutanud.

Leiutajat võib ju vihata palju vaid on jaksu, kuid seadusi peaks sellegi poolest täitma.

Kirjutatud oktoobris 2001.

Eelnev kiri kirjutati aasta tagasi riigipäeva saadikutele, mis on ühe aastaga juhtunud? Vahetult pärast seda kirja sain kohtuistungi mitte hiljemaks kui 25-ndaks jaanuariks 2001. Mul lasti oma hagi vaid osaliselt esitada, mind katkestati ja ei lastud edasi rääkida, samuti vastaspoolele vastu vaielda. Kohtueesistuja Rolf Nöteberg katkestas mind iga kord lausega: "Seda oleme me juba kuulnud", ilma ära kuulamata mida ma tahtsin üldse öelda. Kohtuotsuses seisis, et leiutis on väärtusetu, kuigi seda ilmselt üle maailma müüakse, patent keeleliselt ebaselge. Keeleliselt ebaselge oli täpselt nõue mida patendirikkuja oli sõna- sõnalt järgi teinud. See osa patendist pole miskil kombel keeleliselt ebaselge. Kuna tavaline seljakott oli olemas siis sellepärast olevatki leiutis väärtusetu, ükski patendiamet maailmas USA, kanada, euroopa isegi rootsi, ei ole leidnud, et leiutis oleks varem olemas olnud, vastupidi on uus kõigis selle vormides. Ainult Stockholmi ringkonna kohus väidab seda, ilma vähemaidki tõendeid esitamata. Järgmine kõrgpunkt minu patendi- ja kotiseikluses leidis aset 26 -ndal märtsil niinimetatud suulise ettevalmistuse ajal, hakkasin endale asitõendit (kotti) selga ajama, kuid see ei läinud enam korda, ma ei saanud seda enam endale ümber keha. Viimaks see kuidagi õnnestus, kuid polnud võimalik enam reguleerida, nagu seda patent ette nägi---- vöörihm oli lihtsalt lühem. Aega läks ennem kui ma aru sain, mis oli tegelikult juhtunud. See kott, mille ma olin pool aastat tagasi kohtusse asitõendina sisse andnud, oli kohtus (või kohtu enda poolt) ümber vahetatud teise välimuselt täpselt sarnase koti vastu. "Vale" kotil olid lühemad vöörihmad (vöörihm koosneb mitmest osast), elastne osa oli muutunud vaid pisikeseks jupiks. Hinnalipik koos kohtutempliga oli ära võetud ja uue koti külge tagasi pandud kulunud nööri ja lõksnõelaga. Firma kes sellega hakkama sai ei kanna muud nime kui "Peak Performance". Ma protesteerisin, kuid mind keegi ei kuulanud, nagu oleksin suud ilma sõnadeta liigutanud. Lõpuks andsin asja politseisse ja peale seda ei ole politsei käest sellest asjast midagi kuulnud. Sel ajal kui ma olin ära sõitnud, oli keegi minu korteris sees käinud. 4-ndal septembril 2001 kell 7.30 hommikul üritasid vähemalt kaks tundmatut isikut tungida minu elamisse. Nad andsid ukse kella, kui ma läbi uksesilma   luurasin, peidsid nad end, Üks oli ukse taga neljakäpukil (väljastpoolt vaadates tundub, et nii pole silmast näha). Kui nad aru said, et ma kahtlustan, põgenesid nad paanikas.

Ainus vähene tugi tuli patendiametilt. Ulf Jansson kirjutas, et minu "ebaselge" patendinõue ei ole üldse ebaselge ja kehtib patendiseaduse kohaselt. 11-ndal oktoobril 2001 toimus istung teise astme kohtus "Svea Hovrätt". Kohtuotsus koosnes ainult kahest lausest: ringkonna kohtu otsus kinnitatakse ja leiutis lahendab ühe teise probleemi. Kostja oli juba omaks võtnud, et leiutis lahendab sama probleemi, mis on õige sest leiutis tegelikult lahendab tõepoolest sama probleemi. See oli siviilprotsess (s.t. mis üks osapool omaks võtab, see kehtib tema vastu). Patendiameti avaldust ei loetud kunagi. Kaks aastat kestnud protsessi võib lühidalt kokku võtta: patendis on vähemalt kaks erinevat nõuet, vähemalt kaks erinevat joonist, need annavad edasi kahte erinevat leiutise teostusvormi. Kohus loeb ainult seda nõuet ja joonist, mis erinevad sellest, mida patendirikkuja järgi teeb. Sellest nõudest ja joonisest, mida patendirikkuja sõna-sõnalt järgi teeb minnakse mööda, nagu neid ei oleks olemaski. Minu õigus kohtus hageda võeti ära, kui tahtsin ka ülejäänuid patendirikkujaid (T6953- 6958- 01) kohtu alla anda, kuigi olin teiste vastu juba kaks aastat protsessinud.

Kirjutatud novembris 2001.

Mind on kritiseeritud, et ma mõtlen asju välja, et endale tähelepanu tõmmata. Ma tahan seda koti- patendiseiklust ühe ainsa detailiga täiendada. Kostja oli ise oma vastuses kirjutanud, et elastne osa vöörihma juures oli ainult 9 cm-i pikkune, tegelikult oli veelgi pikem, ümbervahetatud vale kotil oli see vaevalt 6 cm-i pikkune. Mõned päevad pärast 26- ndatmärtsi läksin tagasi kohtusse ja mõõtsin üle kõik rihmad vale koti juures ja andsin mõõdud kohtusse sisse. Mul polnud vähematki võimalust valetada, sest kõik oleks näinud oma silmaga, kui need mõõdud poleks õiged olnud. Ma andsin asjapolitseisse ja nõudsin, et politsei ümbervahetatud asitõendikonfiskeeriks. Politseiuurija seletuse järgi oli kohtust  vastatud, et osakonna juhataja ülemkohtunik Rolf Nöteberg on taganõutud kotiga komandeeringusse sõitnud. Ma ei tea kas ja millal ülemkohtunik tuli komandeeringust tagasi, tema töökaaslane, üks teine kohtumees, sai tema ülemuse koha endale, kott mida kohtuistungi ajal esimesel novembril näidati, nägi kodus õmmeldud välja, kas see oli see sama kott millega osakonna juhataja oli komandeeringusse sõitnud või juba kolmas, ei oska ma öelda, kindlasti ei olnud see see kott, mille ma olin kohtusse asitõendina andnud.

Pärast lühikest telefonikõnet ülemkohtu kohtunikuga, sain aru, et nende otsus hakkab koosnema ainult ühest ainsast lausest. (Rootsi ülemkohus on patendiõiguste rikkumist käsitlenud viimati 1965 aastal).

Paragrahviväänajad olid minu õnnetuse läbi juba rikkaks saanud nüüd jäi üle vaid jäljed kustutada, maha vaikida, et kõik ilus välja näeks, nagu seda näitab rootsi televisioon. Väike inimene tallatakse kulisside taga jalge alla, tema elu ja tulevik ohverdatakse, ainult sellepärast, et selle ilma suured ja vägevad võiksid veatutena ringi lasta. Visandasin valmis plakati: "Näljastreik, võimukuritarvitamise pärast, asitõendid, kadusid kohtust, kohus keeldub lugemast ametlikult kinnitatud õigust", istusin selle plakatiga rootsi parlamendi: riigipäeva ette 11-ndal oktoobril 2001. Esimesed päevad olid lausa piin, kivitrepp oli külm, märg ja kõva, mul hakkas pidevalt pea ringi käima. Iga minut,  nagu oleks kestnud terve veerandtunni. Järgmisel päeval tuli minu juurde mees ja ütles, et neile kes tapsid koos sakslastega juute ei anta tänapäeval enam vähimatki võimalust. Üks vanadaam kinkis glükoositabletid. Need tegid pea selgeks, üks teine mööduja kinkis väga hea istumisaluse, organism harjus nälgimisega. Inimesed jutustasid kogu aeg mulle ülekohtust mida nemad on pidanud kannatama, ma sain kuulda ühe õudsa loo teise järele, õiguskorraldus on sellel maal täitsa üles ütelnud. Paljud tundsid mulle kaasa ja avaldasid oma toetust. Üks mees hakkas koguni nutma kui mind nägi, võttis rahakotist puntra sedeleid ja ulatas need mulle. Üks naisrahvasaadik tuli minu juurde, pidi peaaegu nutma puhkema ja seletas: "Rootsi ei ole mingi õigusriik, kellel on palju raha, võivad endale osta nii advokaadid kui kohtuotsused, kõige kõrgema tasemini välja, tavalised inimesed marssivad mööda, pärani silmi ega ei saa millestki aru". Teine rahvasaadik leidis mulle advokaadi, kes luges kohtumaterjale, andis nõu, kuid palus, et ma ta nime kusagil ei mainiks. Patendiametist soovitati advokaati otsida mõnelt teiselt maalt näiteks Soomest.
Teised möödakäijad naeravad minu üle, tulevad mõne tunni pärast tagasi ja imestavad, et istun alles omal kohal. "Olen siin istunud juba 33 päeva", kõik naeravad valjusti, uurivad mu plakatit ja leiavad, et see on võimatu. Minu näljastreik, minu kannatus on muutunud millekski ebareaalseks, mis eksisteerib kuskil teises maailmas, nii sama hästi minu leiutis ja protsess. Ma ei tea kes on inimmõistuse sellel maal nii kapitaalselt sandistanud, et inimeselaps ei saa enam aru  ega usu mida näeb oma silmaga. Kõik need päevad, ainult sada meetrit sellest kohast (Expert, Galleria) müüb USA-Rootsi ühisfirma Motorola AB tahtlikult ühe õlarihmaga väikseid seljakotte koos mobiilitaskuga tehtud minu patendi järgi, et saada lahti minust ja minu patendist.

Järgmine lugu saab kirjutatud selle aasta veebruaris - märtsis.Praeguseks olen täieliku tagakiusamise ohvriks langenud, isegi minu haigusraha võeti ära.

Kirjutatud septembris 2002.
 

Viiekümnendal näljastreigi päeval  (29.11.2001) jäin haigeks ja niivõrd nõrgaks, et ei jaksanud riigipäeva juurde minna. Olin ühe päeva kodus. Ükski rootsi meedia ei olnud selle aja jooksul minu näljastreigist ei rääkinud ega kirjutanud. Ma oleks võinud hinge heita keset tänavat ja kõige mõtetum  prahileheke ei oleks sellest ainsamatki rida kirjutanud. Suuremates lehtedes ilutsesid suured ja rasvased pealkirjad: "Põgenikud teevad Austraalias näljastreiki". Vaevalt oleks mind isegi maetud, oleksin lihtsalt kadunud nagu Rudolph Diesel.  
Kuuekümnendal päeval jäin raskesti haigeks, olin kodus, jõin piima, loobusin näljastreigist ja jätkasin meele avaldamist samas kohas.
Kolmandal jaanuaril  üks neiu rääkis, kuidas tema vanaisa leiutas seitsmekümnendatel, leiutist hakati järgi tegema, leiutajast sõideti lihtsalt üle ja ta ei leidnud muud väljapääsu kui võttis endalt elu. Kus oli see ühiskond, kes oleks pidanud tema õiguste eest seisma, oma alati kõikjale ulatuva õiglusega.
Neli inimest kurtsid, et nende asitõendid olid kohtust ära kadunud. Kõik olid ilmselt välismaal sündinud. Keegi ei julgenud oma nime öelda. Kas vaikida ei ole seesama, mis julgustada võimukuritarvitajaid uuele ülekohtule? Juhani Peltonen ütles, et rootsi kohus võltsis tema allkirja.
Neljandal veebruaril hakkas riigipäeva ees meelt avaldama veel teine leiutaja, kelle  elutöö olid korrumpeerunud juristid röövinud. See mees  oli Kurt Blom (+46-73-670 3758)  Nyköpingist ja ta demonstreeris mitu nädalat.
Ülemkohus  ja juriidiline- ning diskrimineerimisombudsman lükkasid minu edasikaebuse otsekohe tagasi, ilma seda lähemalt uurimata ja käsitlemata. Kaebasin Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourgis. (Kaebus nr, 1282/02).  Paljud kaebasid mulle, et ametivõimud keeldusid neile informatsiooni andmast Euroopa Kohtu kohta, ehk saan olla neile abiks:
Cour européenne des Droits de l'homme
F-67075 Strasbourg Cedex
France
Tel:   +33- 388 412024 või  +33- 388 412000
Fax:  +33- 388 412704
e-mail: humanrights.info@coe.int
internet: http://www.echr.coe.int
Jagasin lendlehti, kus oli peal ka minu aadress, olin jaganud umbes 2000 lendlehte, kuid keegi ei kirjutanud mulle. Lõpuks uuris üks mees miks ma  ei ole talle vastanud. Siis sain aru, et midagi oli  tõsiselt viltu. "SÄPO (Rootsi riikliku julgeoleku politsei) varastab ära minu kirjad", kaebasin ühele riigipäeva saadikule ja ennäe imet kirjad hakkasid tulema, kõige vanem või kõige esimene oli kirjutatud kolm nädalat tagasi ja posti pandud siit samast Stockholmist (Rootsi peab post tulema kohale ühe päevaga). Kas ma sain kõik oma kirjad kätte? Kes teab vastust?
Kui olin kohtumise kokku leppinud, ilmus välja agent, sama Bond    oma zombipilgu ja kõrvast väljarippuva telefonijuhet meenutava valge antenniga oli minu järel vahtinud juba Nobeli-päeval. Nad pidid  pealt kuulama minu telefoni, muul viisil kohtumisest teada saada oli  võimatu. Kas ma olin end lõpuks leiutanud rahvavaenlaseks?
Palun toetage mind allkirjaga, demonstreerin laupäeviti riigipäeva ees. Pärast paari kuud sain ka haigusraha tagasi.
 

Tänan kõiki kaastunde ja toetuse eest!

Rahalist abi võib soovi korral saata postiülekande arvele 832 02 79 -6 Rootsis.

Kirjutatud septembris 2003

27- ndal septembril 2002 toimus kohtuistung "Peak Performance" vastu teise astme kohtus "Svea Hovrätt". Teise astme kohus loobus ühehäälselt oma varasemast ühehäälsest kohtuotsusest ja tuli välja uue ühehäälse kohtuotsusega, mis esitas juba kolmanda versiooni, miks patendirikkujad kõigest hoolimata ei riku minu patenti.
Septembris 2002 tuli uudis, patenditaotluste arv Rootsis oli langenud 25 protsendi võrra, minu protesti kestel on taotluste arv vähenenud ühtekokku 30 protsenti.
Novembris 2002 otsustas arstlik komisjon, et ma olen invaliidistunud mulle osaks saanud vintsutuste läbi.
Aprillis 2003 oli minu leiutis väljas maailma tuntuimal leiutiste messil Genfis (31-e Salon International des Inventions de Genève) ja sai oma klassis pronksmedali. Ajakiri "Verkstäderna" (nr. 06 2003, lk. 34) kirjutas artikli minu leiutisest.
Septembris 2003 otsustasin koos leiutajate Kurt Blomi ja Boris Simiciga asutada organisatsiooni "Leiutajad---riiklike kuritegude ohvrid" ja nõuda Rootsi riigilt kahjutasu. Leiutaja Bertil Burström koostas nimekirja, milles oli 25 nime, kõik Rootsis exproprieeritud leiutajad.

Minu patendid ja diplom

Pildid: esimene: Motorola (Expert Nytt september1999)teine ja kolmas: patendijoonised.

jan.hatto@passagen.se


 
 

Make your own free website on Tripod.com